Vaesed hiired

Kuna ma suvel ei viitsinud kirjutada siin miskit, siis tahes tahtmata meenuvad nüüd vahepeal naljakad seigad. Suvi möödus enamuse ajast koos mu kalli Marisega, siis enamus juhtumeid on just temaga koos.Ma elan Harku järvest kohe üle tee, seega pole mul pikk maa päevitama, kuigi enamus ilusatest ilmadest veetsin mina suvel tööl. Suve lõpus, kui ilmad olid juba suhteliselt tuulised ning korralikku päikest enam ei olnud, otsustasime Marisega siiski võtta oma õlid, kreemid ja muu päevitamis staffi ja minna viimaseid kiiri püüdma.Parkisime siis end oma tavapärasele kohale. Peale meie olid seal veel ainult põõsas mõned joodikud ja järve ääres paar kalameest. Okei, me ei lasknud sellest ennast häirida. Kreemitasime-õlitasime ennast kokku ja viskasime pikali. Mõne aja pärast lõdisesime seal juba külma käes-päike oli pilve taga koguaeg. Aga loobujad me ei ole ning lõdisesime edasi, et äkki siiski. Meile lisandus veel mingi pervo, kes auto meie jalge juurde parkis. Tal olid akende ette mingid rätikud pandud ja me ei tea mida ta seal tagaistmel tegi. Vahepeal pani auto käima, sõitis meetri edasi-tagasi ja siis jälle istus tagaistmele ja askeldas seal ma ei tea mida. Lõpuks otsustasime siiski lahkuda, kuna huuled olid juba pooleldi sinised. Me oleme küll vaprad hiired, aga mitte külmund hiired. Tee peale jäi veel surnud hiir. Ma demonstratiivselt tahtsin vaikselt Marise tähelepanu sellele juhtida, kuid kahjuks tuli Marise kiljatus varem :D Eks neid seiku on veel. Kasvõi see, kuidas peale Venust nägime, kuidas mees seina ääres naist rahuldas. MIS TEIL VIGA ON INIMESED?? Lihtsalt keset vägagi läbikäidavat tänavat askeldavad nemad seina ääres. See vaatepilt ise oli niigi häiriv, aga siis märkasin, et Maris kiirustab ees ära mingi mehega, ometigi meie seltskond oli minu selja taga. Ma hüüdsin, aga ta ei kuulnud. Lõpuks reageeris lausele : " Maris, kuhu sa galopeerid??" Tüüpiline naine mul :D Äkitselt ehmatas ta ka ise. Ta oli nimelt sellele mehele, kes ta kõrval käis, väga elavalt jutustanud, et kas too nägi, mis seina ääres toimus ja et on ju ikka õudne, sellised inimesed ja blabla. Kui ma hüüdsin, siis ta alles märkas, et see oli täiesti võõras mees , keda ta nägi esimest korda elus :D Ta arvas, et tuttav on kõrval ja üldse ei vaadanud. Õnneks tundus, et mehele ka vestlus meeldis, kuna oli ikka küsinud, et misasja, tegelt ka, sa teed nalja? :D

Täna rääkisin ühe meessoost tuttavaga juttu, kelle elu mõte on leida endale keegi. Mõttel poleks viga midagi, kui inimene suudaks ka muudest asjadest rõõmu tunda. Aga kahjuks on iga vestlus temaga olnud teemal, kuidas keegi jälle talle ära ütles, kuidas ei vastata kõnedele, kuidas tal ei ole ühtegi normaalset sõpra, kuna mehed on kõik jubedad sitapead jne. Mul mingi hetkeni oli kahju temast isegi, aga kui iga vestlus keerleb ainult selle jutu ümber, siis ei saa lõpuks enam sellise inimesega rääkida. Minu vaatevinklist ei ole naised/mehed kunagi elu mõte. Õnnelikuks peaksid inimesi tegema muud asjad. So what kui sul pole kedagi ja sa pole leidnud endale kedagi kindlat veel, siis tuleks rõõmustada sõprade, tervise, perekonna võ lihtsalt elu üle. Muidugi lihtsam on öelda, kui teha, aga õnnelike ja positiivsete inimeste juurde leiavad ka teised samasugused tee. Kuid depressiivsete juurest pigem lahkutakse, kuna nad on nagu energiavampiirid, kes sinult viimaks viimsegi energia võtavad.

Tänasegi vestluse teema oli täpselt samasugune nagu alati. Eriti meeldiv on lause, et mina oleks juba teinud enesetapu, kui mul oleks nii palju äraütlemisi. Palun vabandust, ega ikka ei oleks küll. Üritades teha tollele isikule selgeks, et igale teisele tsikile kirjutades ja välja kutsudes peab olema valmis väga kõvadeks tagasilöökideks, olin ikkagi lõpuks väidetavalt mina see, kes asjadest aru ei saanud. Ja ei saanud aru just täpsemalt sellet, et tema pole kunagi õnnelik olnud ja kuidas muidu ta leiab endale naise. Kahjuks tuleks aru saada, et sellised tibid, nagu tema vaatab, ei tule enamus juhul kunagi mingisse depressiivsesse Eesti väikelinna elama kodust elu ja nautima puid ja põõsaid. Kuid inimene on nii obsessed just sellistest ülesmukitud ja vuhvitud naistest, et ei saa aru, et vahel võiks pöörata tähelepanu ka mõnele tagasihoidliku välimusega naisterahvale, kuna usun, et tema võib isegi parem välja näha kui tibid ilma meigita pluss veel boonuseks iseloom. Eks jutt oli ikka kordades pikem ja agressiivsem, kuna ma ei kavatse lohutada inimesi, kellel on peas asjad korrast ära,vaid ütlen karmi tõe. Kahjuks ei suudeta seda tihti taluda ning sellepärast ma kuulsingi, et mina olen pm ennasttäis, ei saa aru mida teine tunneb ning näen ainult enda nina ette. Las siis nii olla. Parem olen karm ja õiglane, kui hakkan kaasa tundma rumalustele ja lohutama inimesi, kes ikka ja jälle astuvad ühte ja samasse ämbrisse.

Nagu meie kohta öeldakse : Ise nii ilusad, aga nii õelad, but we like it that way :)

Minu kiisu :)

Puhkuuuussss

Täpselt nii saan ma kirjeldada möödunud novembrit- PUHKUS!!! Tõeline õndsus on olnud hommikul ärgata, nii et ei pea kiirustama tööle ega kuskile mujale. Kuigi ega ma väga hommikuti ärganud olegi, pigem 14-15 ajal päeval, kuna kuhu mul kiiret?! Mu vaese unerežiimi on see küll totaalselt sassi keeranud, kuna pole harv nähtus, kui ma alles hommikul 8 magama lähen ja seda täiesti tavalisel päeval. Selle aja sees olen ma avastanud endale uue lemmiksarja, mida ma lihtsalt armastan: Vampire Diaries-The Best (Y).

Samuti avastasin, et mu 70-ne kanali seas on 1, mida ma võin vaadata lihtsalt tunde järjest. ID Investigation Discovery kanal on  tõsielulistest saadetest koosnev krimi kanal. Seal on kõike, alustades kadunud inimeste lugudest, kuni lõpetades müstiliste diagnoosidega. Kuna mulle krimi teema väga meeldib, siis võingi ennast unustada vaatama neid saateid. Kahjuks aga ei suuda ma jääda külmaks,  vaadates nende inimeste lugusid.  Olen siin vaikselt mõelnud ka juba järgmise sügise peale ja mis kooliga ette võtan. Võibolla jätkan oma personalitöö õpinguid või siis otsustan Sisekaitseakadeemia pakutavate erialade kasuks. Ei kujuta ennast küll karmil alal ette, kuid nuhkimine ja enamus juhtudel ka selles osav olemine, tuleb mul vägagi hästi välja. Loomu poolest olen ma väga uudishimulik.

Samuti olen siin leidnud paar horoskoopi, mis on pm 90% täppi minu kohta. Niiet kui on vaja aru saada, milline inimene ma olen, siis aga palun, siin on kõik vajalik olemas : Skorpioni horoskoop. Head lugemist ;)

Muidugi on enamus mu nädalavahetustest möödunud peo tähe all koos oma Partner in Crime Marisega. Tõelised Vääritud Tõprad oleme- Paremini meid kirjeldada on raske :) Kui mõtlme, et see nädalavahetus oli hull, siis peale järgmist on juba uued jutud. Ma ei tea kuidas, aga meil KOGUAEG juhtub midagi. Iseenesest on see tore, kuna igav ei ole meil ega meiega kunagi. Pealegi, on tantsimine nii mõnus tegevus, et miks mitte teha seda võimalikult palju ja eriti veel siis kui jalad kannavad ning osteoporoos ei ohusta luid. Pealegi on tore kui kunagi on midagi meenutada sõnadega: " Ma mäletan kui me sõbrannaga.....jne" Lemmik kohaks on meil ikka ja jälle Venus. Viimasel ajal kuulen päris palju, kui sõbrad räägivad, et jube ja õudne koht, aga millegipärast leiavad kõik end lõpuks sealt. Nagu mingi nähtamatu magnet tõmbaks sinnapoole.

Täna või hiljemalt homme hakkan aga aktiivselt töö otsimisega tegelema, kuna minu pangaarve ei arva minu puhkusest eriti hästi . Seni aga...Stay great ja mu hetke lemmiklugu ka lõppu :))

Puhume lehed tolmust puhtaks...

Suvi möödus täiesti märkamatult ja laisk nagu ma olen, ununes ka blogisse kirjutamine täiesti ära ..Shame on me :( Ma pole eriline kirjaneitsi ka, niiet millestki meeliülendavast ilma igatahes pole keegi jäänud ;) Ei tasu arvata, et suvi nüüd nii põnev oli,et sellepärast polnud aega. Vastupidi. Olin väga töökas hoopis ja isegi super rannailmu sain nautida kõigest paar korda. Sellest on kahju. Augustis puhkasin 2 nädalat, aga ilmadega kahjuks ei vedanud ning enamus ajas oli taevas sombune. Siiski sai minu elu esimene tripp Eesti saarele tehtud-Hiiumaale. Seal pakkus meile ulualust Bonsunakas Arvo, kelle kodus me paar päeva veetsime.

Ja märkamatult saigi suvi läbi. Eks väljas käisin ka ikka suhteliselt palju ja ka Triinu sai Itaaliasse parematele jahimaadele saadetud. Tuult tiibadesse. Tagasi ta sealt igatahes veel ei kipu. Ja miks peakski? Siin ei ole reaalselt midagi teha. Töötad, et elada..elad, et töötada. Surnud ring. Ei taha ka ise siia kauaks jääda. Tunnen kuidas kõik ümberringi on nii tumedates toonides. Elu peaks ju nautima, mitte noorelt end katki rabama. Kuid kahjuks see on hind mida peab iseseisvuse eest maksma. Vahel ma tõesti kadestan vanematega elavaid noori. Aga siis jälle...iseseisvus on SUPER!

Sügise uudiseks on hetkel see, et sai tööle lahkumisavaldus antud. Kui inimesed ei klapi, pole midagi teha. Ja hindan oma närve kõrgelt, need ei taastu kunagi.

Ka trennilainel olen peale 1,5 aastast pausi tagasi . Täitsa häbi. Aga nimetagem seda massiperioodiks, see tundub olevat õige sõna lohutamaks ennast, et miks kilod tulevad :D  Sellest nädalast olen igatahes Planet Spordi külastaja 2-3x nädalas ja nmulle täitsa meeldib. Mis seal salata, ka silmadele on Planeti jõusaalil midagi üpriski head pakkuda  :P

Natuke siis trennist ja toitumisest. Või siis siiski trennist, kuna toitumine on mul metsas nagu ikka. Tean, mida pean tegema, aga miks ma seda ei tee?? Blond. Hetkel siis alustasin küiki lihasgruppe haldava kavaga. Mulle üldiselt ei meeldi teha ühel päeval terve keha, aga alustama peab ju millestki. Kui esimene päev oli pigem kompamine pimeduses, vaatamine kus asjad asuvad ning arglik pilk, siis täna juba tundsin end sealses õhkkonnas väga hästi. Hetke lemmin on kõhu trenažöör ja tuhara oma:P Mingitest raskustest ja rex-idest ma siia kirjutama ei hakka, kuna neid taga ei aja. Eesmärki ka konkreetset pole. Hetkel tahaks end lihtsalt liigutada ja veidi lihaseid juurde saada/trimmi.

Ajaga on mul ikka kitsas käes, aga see vast ei muutu veel enne kuu möödumist. Aga püüan hakkama saada, peab saama! Mis veel võiks muutuda, on uni. Seda on mulle ilmselgelt liiga vähe antud ja kui üritan juurde haarata, siis saab see enamasti teistmoodi rikutud. Aga püüdleme selle poole..millalgi :)


Tänaseks kõik. Millalgi jälle. Loodetavasti varsti  ;)

Quotes

Plaanis juba paar aastat teha veel 1 tattoo. Mõte on olemas, tean ka kuhu, aga seda "õiget" pole siiani leidnud. Pika sirvimise peale leidsin mõned laused ja tsitaadid, mis mulle hinge lähevad and they are so true. Mõned valikud :
I can, therefore I am.

If you can dream it, you can do it.

Dance, like no one is watching,
Sing, like no one is listening,
Love, like you´ve never been hurt,
Live,like heaven is on earth.

Dream as if you´ll live forever,
Live as if you´ll die today.

Live every moment, laugh every day, love beyond words.

Life isn´t about waiting for the storm to pass...It´s learning to dance in the rain.

Life is not measured by the breaths we take, but by the moments that take our breath away.




Pole veel kirjakeelt välja valinud,kuna kiiret pole, aga midagi ilusat peaks siit välja tulema küll. Varsti ma teen selle ära...kunagi..


Ja tänase päeva lugu on most definitely just see :

Long- long weekend

Minu esimene postitus :)

Alustakski siis sellest, et otsustasin hakata oma mõtteid, tegusid, käike ja üldse seda mis pähe tuleb kirja panema. Vahel on lihtsalt nii, et isegi kui pole midagi tähtsat öelda, tahaks siiski oma kasvõi täiesti seosetuid mõtteid väljendada. Hetkel kirjutan siia täiesti enda lõbuks ja ka seetõttu, et tööl ei ole mul tõesti mitte kui midagi teha, kuid aega on üleliia palju. Hetkelgi istun tööl ja mõtisklen, mida kasvõi täna õhtul ette võtta. Võibolla saab esimest kord sel aastal paar rulluisutiiru teha, ilm on igal juhul praegu paljulubav. Nüüd jääb kõik mu viitsimuse taha siis. Teadagi olen ma öö inimene ning tänasteks öö tundideks jäid minimaalsed 4 unetundi. Palju või vähe, ei oska öelda. Ise olen igatahes sellega suhteliselt harjunud, kuid uni on siiski.

Jaanipäev 

Vahepeal oli ka Jaanipäev ära. Seekord otsustasin selle rahulikult veeta Viljandist edasi väikeses kohas nimega Suislepa. Seltskond oli väike ja alguses suhteliselt võõras, kõigest paar tuttavat ja sõbranna, kuid nagu toredate inimeste puhul ikka, lõpuks leitakse ühine keel :)  Nii me siis lõpuks seal kokku saimegi, meie startisime Tallinnast ja sõbranna tuli Pärnust. Sai grillitud, tantsitud, joodud ja niisama seltskonda nautida. Mina muidugi suutsin õhtule mõnusa punkti panna. Nimelt olid meil joogid õues ühe väikese basseini sees külmas ning mina oma targa peaga siis üritasin seal veidi küünitada, samal hetkel aga tekkis mõte, et miks mitte korraks põlve toetada. Ja nii ma sinna pea ees sisse lendasingi :D

Seejärel sai mindud vanemate juurde maale, kus ootas mind ees onu, keda ma polnud juba päris pikalt näinud. Temaga jutustasime veidi, õhtul grillisime perega ning järgmine päev oli vanaema sünnipäevale minek. Aastake veel ja 70 kukub tal :) Mis ma oskan öelda, parim vanaema keda tahta võiks.
Vahepeal olin isaga tülis paar kuud, kuigi tüliks seda päris nimetada ei saa. Me oleme mõlemad suhteliselt kangekaelsed ning kumbki ei saanud ju ometigi esimest sammu teha. Nii me siis paar kuud vaikuses olimegi. Aga meie puhul vist mõjus see positiivselt, kuna läbisaamine on veelgi parem kui varem. Võin peaaegu 100% öelda, et isa on mulle parima sõbra eest. I am one lucky girl :)